Toimub uus Eesti Goethe-Seltsi tõlkevõistlus

11 Aug

Eesti Goethe-Selts koostöös Weimari Goethe-Seltsi ja Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga kuulutab välja järjekordse tõlkevõistluse tudengite ja gümnaasiumiõpilaste seas.

Esimene Eesti Goethe-Seltsi tõlkevõistlus toimus 2012. aastal ja keskendus Johann Wolfgang Goethe loomingule. Käesoleva, juba neljanda tõlkevõistluse keskmes on humoristlik kirjandus, mida esindavad Dr. Bertram, Andreas Ascharin ja Robert Gernhardt — kõik baltisaksa autorid või vähemalt baltisaksa juurtega autorid.

„Raskuse vaimu“ ei kanna neist kirjanikest ükski.

Reeglid:

1) Tõlkija valib tõlkimiseks ühe allpool loetletud tekstidest (valik 1, 2 või 3) ning tõlgib eesti keelde kõik vastavas pdf-manuses olevad saksakeelsed tekstid.

Valik 1: Dr. Bertrami kaks pajatust „Erinnerungen an die Domschule“ ja „Meine Tanten“ (lisatud failis lk-d 81–85 ja 151–160).

(Allikas: Dr. Bertram. Baltische Skizzen. 5. neu ausgewählte Auflage. Hamburg-Hamm: Harry v. Hofmann, 1962.)

Valik 2: Andreas Ascharini kolm vestet „Aus meinen Schach-Lehrjahren“, „Der Schachgigerl“ ja „Vom Wesen des Schachspieles“ (kogu lisatud fail).

(Allikas: Ascharin, A. Schach-Humoresken. Riga: Verlag von Jonck & Poliewsky, 1894.)

Valik 3: Robert Gernhardti kolm lühipala: „Wahrhaftiger Bericht über das Berühmtwerden“, „Mein Buch, dein Buch“ ja „Wege zum Ruhm“ (lisatud failis lk-d 207–209, 279–284, 301–304).

(Allikas: Gernhardt, Robert. Das große Lesebuch. Hrsg. von Kristina Maidt-Zinke. Frankfurt/Main: Fischer, 2017.)

TÕLKEVÕISTLUSE TEKSTID ALLALAADIMISEKS:

goethe_tolkevoistlus_2019_1_bertram

goethe_tolkevoistlus_2019_2_ascharin

goethe_tolkevoistlus_2019_3_gernhardt

2) Tõlge tuleb esitada 6. jaanuariks 2019. See tuleb saata e-kirja manusena rtf- või Wordi-vormingus võistlustööde vastuvõtjale Kairit Kaurile e-posti aadressil: kairit.kaur@gmail.com.

3) Tõlked tuleb varustada osalejat tähistava märksõnaga. Peale märksõna esitatud tõlke dokumendis muid viiteid osaleja isikule olla ei tohi. Oma isikuandmed (nimi, kool/klass/saksa keele õpetaja, ülikool/eriala/kursus, telefoninumber) esitab osaleja koos end tähistava märksõnaga e-kirjas Kairit Kaurile.

NB! Võistlustöid otse žüriiliikmetele saata ei ole lubatud.

4) Tõlge tuleb teha iseseisvalt, kuid kasutada võib sõnaraamatuid ja kommentaariume. Kui kasutatakse tekstikatkeid teiste tõlkijate töödest, tuleb neile selgelt viidata reaaluses viites (autor, pealkiri, tõlkija, ilmumiskoht ja -aeg, leheküljed).

5) Tõlkeid hindab žürii koosseisus Liina Lukas, Ülo Matjus, Vahur Aabrams, Tiina-Erika Friedenthal ja Liina Sumberg. (Žürii lõplikus koosseisus võib tulla veel muudatusi.)

6) Peaauhinnaks on sõit ülemaailmsele Goethe-seltside üldkogule, mis toimub 12.–16. juunini 2019 Saksamaal Weimaris. Seal on kavas kultuuriprogramm ja väljasõidud, samuti teaduskonverents, mis on seekord pühendatud Goethe teosele „Lääne–ida diivan“ („West-östlicher Divan“, 1819/1827).

Peaauhinna saajaid on kaks — kummagi vanuserühma parim. Seni on parimad tööd ilmunud ajakirjas Akadeemia, loodetavasti ilmuvad selgi korral.

AUTORITE JA TEKSTIDE KOHTA

Dr. Bertram
Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja pojana sündinud, Tartumaal Torma pastoraadis kasvanud, Tallinna toomkoolis käinud ja Tartu ülikoolis arstiteadust õppinud Dr. Bertram ehk kodanikunimega Georg Julius (von) Schultz (1808–1875) on eesti kirjandus- ja kultuurilukku läinud eelkõige kui mees, kes kutsus üles eestlastele eepost looma (1839. aastal Õpetatud Eesti Seltsis peetud kõnes: „Anname rahvale eepose ja ajaloo ja kõik on võidetud!“) ja kes viis lõpule eesti rahvuseeposeks kujunenud „Kalevipoja“ tõlkimise saksa keelde. Ta oli, kui Peeter Oleski määratlust kasutada, „eepose ideoloogia sõnastaja“. Baltikumi saksa lugejaskond tundis Dr. Bertramit kui kohalikule elule keskendunud humoristlikku jutuvestjat, kelle õhulised, kuid mitte eales kerglased tekstid on hästi loetavad ja seejuures etnograafilise väärtusega. Estofiilse Dr. Bertrami peateosest, Baltikumis omal ajal ülipopulaarsetest „Balti visanditest“ („Baltische Skizzen“), mis hakkasid ilmuma 1852. aastal, on seni eesti keelde tõlgitud kahjuks ainult üksikuid osi. Ehkki Dr. Bertrami loomingus leidub ka lausa eestikeelseid tekste, ei ole eesti lugejad teda tänaseni päris omaks võtnud. Tõlkimiseks valitud kaks teksti pärinevad „Balti visandite“ koolipoisi-aastate („Schülerjahre“) osast (toomkoolis õppis Dr. Bertram aastatel 1823–1826).

Andreas Ascharin

Luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija Andreas Ascharin (1843–1896), kelle nime võis vähemalt tema varases lapsepõlves kirjutada ka kujul Andrei Ašarin, sündis Pärnus vene rahvusest voorimehe pojana ja ristiti õigeusu kirikus. Tema luteriusuline ema Louise võis olla eesti juurtega. Kaotanud varakult isa, kasvas Andreas Ascharin Tartus Ülejõel Peterburi tänaval (tänapäeval Narva mnt) ema ja kasuisa, parkalmeister Johann Andreas Emmerichi saksakeelses käsitööliseperes. Tartus sai ta ka hariduse: Tartu gümnaasiumis ja ülikoolis, kus õppis matemaatikat ja õigusteadust. Ta töötas mõne aasta Peterburis ajakirjanikuna sealsete saksakeelsete ajalehtede juures, siis 1879. aastast kuni oma surmani elas Riias, kus töötas Aleksandri ja Lomonossovi gümnaasiumis saksa keele ja kirjanduse õpetajana. Juba Tartu gümnaasiumis õppimise ajal (1858–1864) tärkas Ascharinis huvi male vastu, hiljem sai temast silmapaistvamaid maletajaid Baltimail Friedrich Amelungi (1842–1909) kõrval. Riia Maleliidu esimees Ascharin oli ka maleteoreetik ja kasutas male teemat ka oma kirjandusloomingus. Kesksel kohal on male, malemäng ja maletajad tema jutukogus „Schach-Humoresken“ (Riia, 1894), kuhu koondatud õhulised ja autobiograafilised palad (vested) olid suuremalt jaolt ilmunud mõni aasta varem Riia ajalehe Rigaer Tageblatt följetoniosas. Sellest jutukogust pärinevad ka tõlkimiseks valitud kolm teksti.

Robert Gernhardt
Suurema osa oma elust Maini-äärses Frankfurdis elanud Robert Gernhardti (1937–2006) võib pidada ilmselt tuntuimaks Eestist pärit saksakeelseks nüüdiskirjanikuks. Maalikunstniku ja filoloogi haridusega Gernhardt viljeles väga vormivirtuoosset luulet, mis on tihti humoristlik, kirjutas aga ka proosat (muu hulgas esseesid) ja tegi karikatuure. Ta oli satiiriliste kirjanike ja kunstnike rühmituse Neue Frankfurter Schule asutajaid 1979. aastal, palju tema tekste ilmus rühmituse ajakirjas Titanic — mis on praegu suurimaid saksakeelseid satiiriajakirju. Sündinud oli Robert Gernhardt Tallinnas Tartu maakonnast Kambjast pärit juristi peres. Pere oli kirjandusega väga tihedalt seotud: Robert Gernhardti emapoolne vanaisa Arthur Ströhm (1863–1945) oli tuntud raamatukaupmees, muu seas Tallinna kuulsa raamatupoe Kluge & Ströhm kaasomanik. 1939. aasta sügisel lahkusid Gernhardtid ja Ströhmid baltisakslaste Eestist ümberasumise käigus Saksamaale. Robert Gernhardti pärjati tema eluajal arvukate kirjandusauhindadega (Bertolt Brechti auhind 1998, Heinrich Heine auhind 2004 jne), seejuures on teda saatnud ka suur publikumenu — eriti tema luulelooming on tänapäeval Saksamaal hästi tuntud ja, mis oluline, väga armastatud. Ja paljugi tema loomingust on alles avastamata. Tõlkimiseks valitud kolm Gernhardti teksti on pärit aastatest 1983, 1987 ja 1999.

 

Advertisements

Tulekul balti kirjakultuuri sümpoosion valgustusaja teabevahendusviisidest

1 Sep

Eesti-saksa akadeemilise nädala Academica raames toimub 4. – 6. septembrini 2017 Tartus IX rahvusvaheline Balti kirjakultuuri sümpoosion “Medien der Aufklärung. Aufklärung der Medien” ehk “Valgustusajastu meediumid”.

Kolmepäevasel interdistsiplinaarsel sümpoosionil arutletakse valgustusaja teabevahendusviiside üle — süvenetakse tänapäeva infoühiskonna juurtesse.

Valgustusajal kujunes välja meediamaastik ehk avalikkus tähenduses, mida tänapäevalgi hästi tunneme. Valgustuse levides ühiskonna järjest laiemas spektris ei piisanud enam ka talurahva hulgas senisest pärimuslikust, suulisest teabevahendusest. Infoühiskond eeldas kirjaoskust, sel viisil teadmiste omandamine ja vahendamine lakkas olemast elitaarse respublica litteraria eesõigus.

Lugema õppimine ja loetu üle (kirjalikult) arvamuse avaldamine oli uudne kommunikatsioonivorm. See muutis seniseid teadmise vahendamise kanaleid ja sünnitas juurde uusi: entsüklopeedia, ajakirjandus, kaasaegne romaan jpm.

Ka Baltikumis, mida tunti tollal Vene tsaaririigi saksa Läänemereprovintside nime all, kujunesid välja uut tüüpi suhtlusvõrgustikud. Tekkisid vabamüürlaste loožid, seltsid, klubid, lugemisseltsid, laenuraamatukogud, teatrid, sündis ajakirjandus ja kirjanduselu. Baltikum oli osa Euroopa valgustuse suhtlusruumist.

On arvatud, et Baltikumile omapärane “poolitatud valgustus” seondus mõneti rohkem kui mujal Euroopas kolonialismi ja etnilise domineerimise problemaatikaga. “Rõhtne”, saksakeelne “õpetatud” valgustus ristus Baltikumi ühiskonna hierarhias “vertikaalselt” suunduva “rahva”valgustusega, selle “rahva”keelse valgustuse vahendajateks olid saksa emakeelega (resp. saksakeelse hariduse omandanud) haritlased (enamasti luteri pastorid) ja põhiadressaadiks oli “mittesaksa” talurahvas — eestlased ja lätlased. Sotsiaalsed ja keelelised piirid langesid tollases Baltikumis suuresti kokku, keel tingis erilised meediumid ja adressaatmudelid.

Sümpoosioni korraldajadeks on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut ning maailma keelte ja kultuuride kolledž, töökeelteks on saksa ja inglise keel.

Sümpoosioni avamine toimub 4. septembril Tartu Ülikooli aulas (kell 17.00–19.30). Järgnevatel päevadel, 5. ja 6. septembril, peetakse ettekanded Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis nr 128 (ettekannete algus mõlemal päeval kell 9.00, ettekannete kokkuvõte ja sümpoosioni lõpetamine 6.IX kell 18.45).

Lähemalt vaata sümpoosioni kohta Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži kodulehel. Programmi ja ettekannete lühikokkuvõtted leiad sümpoosioni kodulehelt.

Kontakt: Liina Lukas (liina.lukas@ut.ee), Silke Pasewalck (silkep@ut.ee).

Sümpoosion toimub üheaegselt rahvusvahelise suvekooliga “Balti valgustus ja selle pärand” (“Die baltische Aufklärung und ihr Erbe”, 28. VIII. – 9.IX 2017 Riias ja Tartus).

Eesti Goethe-Seltsi liikmed peavad viis ettekannet:

– Tiina-Erika Friedenthal: “Das Theater als Medium der Aufklärung” (5.IX)
– Kairit Kaur: “Zur Rezeption der englischsprachigen Kultur in deutschbaltischen Zeitschriften der Aufklärung” (5.IX)
– Liina Lukas: “Medien der literarischen Kommunikation im Baltikum um 1800: das Feld im Feld” (5.IX)
– Silke Pasewalck: “Übersetzung als Medium der baltischen Aufklärung — am Beispiel von Schillers Ode “An die Freude” und deren Rezeption im Baltikum” (5.IX)
– Aira Võsa: “Aufklärungstheologie in Druckmedien der Baltischen Provinzen Russlands” (6.IX)

Selgusid kolmanda tõlkevõistluse tulemused

28 Mar

Eesti Goethe-Selts koostöös Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga korraldas juba kolmandat korda tõlkevõistluse. Kui esimesel, 2012. aastal peetud tõlkevõistlusel võisid osaleda ainult kooliõpilased, siis nüüd olid nii nagu juba teiselgi korral, 2014. aastal, oodatud osalema ka tudengid. Teist korda järjest olid tõlkimiseks välja pakutud tekstid valitud baltisaksa autorite loomingust. Ühtekokku laekus kaheksa tõlketööd (6 üliõpilaselt ja 2 õpilaselt). Tulemused tehti teatavaks 25. märtsil 2017 Tartu Saksa Kultuuri Instituudi Goethe toas.

Tänavusel tõlkevõistlusel läks üliõpilaste arvestuses esikoht jagamisele. Võitjateks kuulutati Silva Lilleorg (Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia doktorant), kes oli võitnud tõlkevõistluse ka 2014. aastal, ja Liis Kägu (Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse magistrant). Mõlemad olid tõlkinud katkendi Siegfried von Vegesacki Tartu-ainelisest jutustusest „Jaschka und Janne“ (1965). Žürii (Vahur Aabrams, Tiina-Erika Friedenthal, Liina Lukas, Ülo Matjus, Tiina Paesalu ja Liina Sumberg) tõstis esile ka tõlkeid, mille olid esitanud Marin Jänes (Tallinna Ülikooli saksa keele õpetaja eriala magistrant) ja Laura Lahesoo (Müncheni Tehnikaülikooli informaatika üliõpilane). Nemad olid tõlkinud katkendi Manfred Kyberi esseest „Neues Menschentum“ (1949). Kooliõpilased, kes olid valinud tõlkimiseks kimbu baltisaksa suulist jutustamistraditsiooni esindavaid humoristlikke tekste (nn Pratchen), said ergutusauhinnaks „Fausti“ Ants Orase tõlkes ja muuseumipileti.

Liis Kägu ja Marin Jänes said preemiaks reisi Saksamaale Weimarisse rahvusvahelise Goethe-Seltsi aastakoosolekule, mis leiab aset juunikuus. Parimad tõlked on kavas avaldada ajakirjas Akadeemia.

Kolmas tõlkevõistlus alaku!

16 Jan

Eesti Goethe-Selts koostöös Weimari Goethe-Seltsi ja Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga kuulutab välja tõlkevõistluse gümnaasiumiõpilaste ja tudengite seas.

Kolmas Eesti Goethe-Seltsi tõlkevõistlus on pühendatud 20. sajandi baltisaksa kirjandusele. Tõlkimiseks on valitud terviktekstid või tekstikatkendid baltisaksa kirjanduse paremikust.

Siegfried von Vegesack on tuntud eeskätt oma romaanitriloogiaga Balti tragöödia, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Manfred Kyberit teatakse peamiselt tänu tema allegoorilistele loomajuttudele, mis võisid kuuluda 1920. ja 1930. aastatel ka eestlaste lugemislauale. Baltisakslasi seob eestlastega huumorisoon. Baltisaksa anekdoodid ehk Pratchen on baltisaksa jutuvestmistraditsioon, millest pakume samuti kimbukese tõlkimiseks.

Reeglid:

1) Tõlkija valib tõlkimiseks ühe järgnevatest tekstidest või tekstikatkenditest ning tõlgib eesti keelde kõik vastavas pdf-manuses olevad saksakeelsed tekstid.

Valik 1: S. von Vegesacki „Jaschka und Janne“, peatükid III–V (lisatud failis lk 19–34)
Valik 2: M. Kyberi „Neues Menschentum“, peatükk „Technik und Wirtschaft“ (lisatud failis lk 93-106, kuni märgitud kohani)
Valik 3: Baltisaksa lood (Pratchen) (13 lugu, 6 lk)

TÕLKEVÕISTLUSE TEKSTID ALLALAADIMISEKS:

goethe_tolkevoistlus_2017_s_von_vegesack_jaschka_ja_janne
goethe_tolkevoistlus_2017_m_kyber_technik
goethe_tolkevoistlus_2017_baltische_pratchen

2) Tõlge tuleb esitada 6. märtsiks 2017. See tuleb saata e-kirja manusena rtf- või Wordi-vormingus võistlustööde vastuvõtjale Kairit Kaurile e-posti aadressil: kairit.kaur@gmail.com

3) Tõlked tuleb varustada osalejat tähistava märksõnaga. Peale märksõna esitatud tõlke dokumendis muid viiteid osaleja isikule olla ei tohi. Oma isikuandmed (nimi, kool/klass/saksa keele õpetaja, ülikool/eriala/kursus, telefoninumber) esitab osaleja koos end tähistava märksõnaga e-kirjas Kairit Kaurile.

NB! Otse žüriiliikmetele võistlustöid saata ei ole lubatud.

4) Tõlge tuleb teha iseseisvat, kuid kasutada võib sõnaraamatuid ja kommentaariume. Kui kasutatakse tekstikatkeid teiste tõlkijate töödest, tuleb neile selgelt viidata reaaluses viites (autor, pealkiri, tõlkija, ilmumiskoht ja -aeg, leheküljed).

5) Tõlkeid hindab žürii koosseisus Liina Lukas, Ülo Matjus, Tiina Paesalu, Vahur Aabrams, Tiina-Erika Friedenthal ja Liina Sumberg.

6) Tulemused kuulutatakse välja 22. märtsil 2017.

7) Võistluse peaauhinnaks on sõit Weimarisse ülemaailmsele Goethe-seltside üldkogule 7.–10. juunini 2017. Kogunemist raamib laialdane kultuuriprogramm ja väljasõidud ning teaduskonverents, mis on seekord pühendatud maailmakirjandusele. Peaauhinna saajaid on kaks — kummagi vanusegrupi parim. Auhindu tuleb rohkemgi. Parimad tööd on traditsiooniliselt ilmunud ajakirjas Akadeemia.

AUTORITE JA TEKSTIDE KOHTA

Siegfried von Vegesack

Siegfried von Vegesack (1888–1974) on üks tuntumaid baltisaksa kirjanikke. Pärit Lätimaalt Lobergi mõisast (sks k Blumbergshof), omandas ta gümnaasiumihariduse Riias, alustas ülikooliõpinguid 1912–1914 Tartus, jätkas neid Saksamaal ja rajas endale hiljem kodu Baierimaal. Ta kirjutas paljudes žanrites (luulet, näidendeid, vesteid, lühijutte, reisikirju), tema peateoseks on romaanitriloogia Balti tragöödia (1933–1935, eesti keeles 2009, tlk Tiiu Relve), kujunemis- ja põlvkonnaromaan, mis käsitleb baltisaksa identiteeti. 1965. aastal avaldatud jutustus Jaschka und Janne on lugu majoraatmõisa pärijast Jaschkast, „kelle suhe väikese eesti õmbleja Jannega tekitas ärevust ja tulist pahameelt kogu linnas“ (Vegesack 1965: 11). Vegesack vaatab siin tagasi Tartu üliõpilaselule enne Esimest maailmasõda, vaagides ühtlasi baltisakslaste ja eestlaste suheteid Nõukogude okupatsioonini välja.

Manfred Kyber

Manfred Kyber (1880–1933) veetis oma lapsepõlve Riia lähistel Paltmale (sks k Paltemale) mõisas. Ta käis Riia gümnaasiumis ja õppis Peterburi ja Leipzigi ülikoolis filosoofiat. Ülikooliõpingute katkestamise järel tutvus ta mitmete saksa kunstnike ja kirjanikega ning hakkas ise kirjutama lastejutte ja näidendeid. 1911. aastal tutvus ta Rudolph Steineriga, kelle antroposoofiline mõtteviis teda mõjutas. 1915. aastast kuulus ta Berliini loomakaitseseltsi juhatusse. Pärast lühikest viibimist Riias 1918–1919, kus ta tegutses kabaretisti ja saksa rahvateatri juhina, elas ta Lõuna-Saksamaal, kus pidas oma maailmavaate tutvustamiseks loenguid rahvaülikoolides. 1923. aastast alates elas ta Heilbronni lähistel Löwensteinis (Baden-Württemberg), kus tänapäeval asub kirjaniku majamuuseum. Siin jätkas ta kirjanduslikku tegevust, eriti tuntud on tema loomajutud. 1930. aastal omistati talle Genfis asuva rahvusvahelise humanitaarse loomasõprade büroo loomakaitseauhind. Oma mõtteviisi võttis ta kokku 1933. aastal valminud pikas essees Neues Menschentum (ilm. 1949), milles hoiatab, et kaasaegset Lääne tsivilisatsiooni ootab peagi katastroof, kui inimkond ei suuda üle saada oma ühekülgsusest, mis on tema nägemuses tingitud ühest küljest sellest, et ei taheta tunnistada, et elul on ka väga reaalne teispoolne-eetiline mõõde, ja teisalt sideme kaotamisest loodusega, mis väljendub elusolendite, eriti loomade kohtlemises tarbeesemete ja vaid enda vajaduste rahuldamise vahendina. Tõlkimiseks pakume välja tehnikat puudutava lõigu tehnikale ja majandusele pühendatud alapeatükist.

Baltisaksa Pratchen

„Baltlasi on peetud headeks jutustajateks. Balti kirjandust on nimetatud eelkõige ikka jutustamiskunstiks, mida baltlased ise on pidanud selle kirjanduse „patriarhaalseks“ tunnusjooneks. Jutustajana on baltlased kõigepealt lühivormimeistrid. Heitere Geschichten või Pratchen — need on lühikesed anekdootlikud lood, millele on omane soe, südamlik huumor, kerge (enese)iroonia, situatsioonikoomika, ootamatud pöörded. Seda laadi lugusid pandi harva kirja ja nad polnudki selleks mõeldud. Neid jutustati mõnusatel õhtutel kaminapaistel, head jooki juues, sõprade-sugulaste seltsis. Loo endaga sama tähtis oli tema esitus — jutustuse meloodia, tüüpiline balti intonatsioon, kõnemaneer, dialekt. Neid lugusid on kirja panema hakatud alles tagantjärele, kui jutustajaid ja kuulajaidki järjest vähemaks jäi.“ (Allikas: Liina Lukas. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. Tartu-Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus; Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006, lk 218–219.)

Kontinent Herder silmapiiril: uus balti kirjakultuuri sümpoosion

12 Sep

“Fühle dich in alles hinein – nun allein bist du auf dem Wege, das Wort zu verstehen.”
(J. G. Herder, Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit, 1774)

Kontinent Herder:

Empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ning poliitikas

VIII rahvusvaheline balti kirjakultuuri sümpoosion

24. kuni 26. septembrini 2015 toimub Tartu Ülikoolis rahvusvaheline sümpoosion Johann Gottfried Herderi (1744–1803) kultuuri-, moraali-, ajaloo- ja poliitikafilosoofiast.

Sümpoosion keskendub Herderi sümpaatia [Mitgefühl] ja empaatia [Einfühlung] käsitlustele ning nende tunnetus- ja tundevõimete rollile ja väljendustele inimlikus keele- ja kultuuriloomes, ajalootunnetuses ning ühiskondlikus ja poliitilises interaktsioonis. Sealjuures tulevad lähema vaatluse alla Herderi arusaamad rahvusvahelisest õiglusest ning Euroopast kui kultuurilisest ja poliitilisest ühisruumist ning tema seosed Liivimaa ning Riiaga. Tähelepanu pälvib ka Herderi eriilmeline retseptsioon. Sümpoosioni avaloengu peab prof. Wolfgang Pross (Berni Ülikool).

Sümpoosioni korraldajateks on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut, riigiteaduste instituut ja filosoofia ja semiootika instituut, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ja Eesti Goethe-Selts.

Sümpoosioni töökeeled on saksa ja inglise keel.

Neljapäeval, 24. sept. Lossi tn. 38, ruum 18 (algus kl. 9.00).
Reedel, 25. sept. Jakobi tn. 2, ruum 336 (algus kl. 9.00).
Laupäeval, 26. sept. Lossi tn. 38, ruum 18 (algus kl. 9.00, kokkuvõte kl. 11.30–12.30).

Sümpoosioni programm on siin: Herder_VIII symposium zur deutschbaltischen literarischen Kultur_Tartu_Programm.

Vt sümpoosioni kohta ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kodulehel.

Liblikad küünlatule ümber

6 Mar

Et aated ja ained krooniliselt lahku veavad, see on vana tõde. Näited ei tarvitse siin enam tõendada, nad pakuvad veel ainult lõbusaid variante. Ühest niisugusest teisendist on siin jutt.

Napoleoni kokkusaamine Goethega on huvitav sellepoolest, et keiser poeedile ette heitis, miks tema oma Wertheri surmaminekut õnnetu armastuse kõrval rõhutab eriliselt veel vahekorras kõrgema seltskonnaga, kes kangelase kodanlisi tundmusi haavanud. Napoleon pole muidugi autoriteet kirjanduse kriitikas, kuid tema märkus Wertheri kohta annab ometi teravast realismitundest tunnustust. Sest ei keegi muu, kui Goethe ise, oli oma “elukäiguga” näidanud, kui tõsiselt kodanline noorsugu seda sotsiaalset momenti isiklikult võttis.

Noorsaksa sugupõlv, kelle hulka kuulus noor Goethe, oli omaaja “hingeliste revolutsionääride” pere, kes kirjandusajaloos kannab kurjakuulutava “tormi ja tungi” lippu.

Valitseb umbes sama meeleolu, mis ühel teisel maal, teisel ajal ja teistsugustes oludes sama noorele poeedile pateetlikud sõnad paberile meelitab: las kasvame me, tõusev sugu, jne. Sarnase “rahesaduna” isade vastu müristas ka noor Goethe, ja tema raudse käega Götz oli kindaviskamine selleaja vürstidele ja “türannidele”.

Mõned aastad hiljem sai noor Goethe Weimari hertsogikoja “lemmikuks” ja armualuseks, Karl Augusti “seltsimeheks”. Ja sellega ühtlasi väga “sooja pesa” “türanni” tiiva all.

Weimar oli väike “riigike”, mitte väga palju suurem, kui mõne Balti paruni maa-ala. Ent vürstikoda oli see siiski ja maad valitses isevalitseja.

Goethe oli seekord noor advokaat, kes kirjanikuna kuulsaks saanud ― ja mõlemad ametid ei toonud midagi sisse. Kui ta Karl Augusti kutse peale esimest korda Weimari tuli, polnud tal uut ülikonda, aga mitte ka raha heade mansettide ostmiseks, mis “tõesti head” oleks. Nii olid seekord Goethe päevamured.

Ja siis järgnesid “kodanlised auhaavamised”, mis Wertheri olid sundinud püstolite järele haarama. Goethe kuulus “alamasse seisusse”, mispärast teda mitte hertsoglikus tõllas lossi ei sõidutatud. Ja et ta “kodanline isik” oli, ei võinud ta, etiketi järele, mitte esimesel päralejõudmise päeval hertsogi laual lõunat süüa.

Ent tungi- ja tormikangelane, kes alles äsja vürstidele “kadu” deklameeris, lepib kenasti kõigi “seisusliste” haavamistega. Ning teeb väga targasti. Ta saab tasuks vürstilt ilusa aastapalga, kingituseks maja (advokaat Goethe on nüüd ka Weimari majaomanik), saab vürstikoja riigimeheks ja ta tõstetakse ise sellesse mõisnikuseisusse, keda ta kodanlise revolutsionäärina “raputanud”. Karl August annab Goethele 56 aastaks majandusliselt muretu elu ― kirjanduse loomiseks. Kes ütleb, et Goethe mitte elutargalt toiminud?

Varsti kuulevad Goethe sõbrad, “tungi ja tormi” noorkirjanikkude pere, Goethe “õnnest” Weimaris. Mis teevad nüüd need “mässumeelsed” noorsakslased, heidavad nad nüüd hoovipoeet Goethe “äraandmise” pärast eneste seast välja, panevad nad ta vande alla? Ei sinnapoolegi! Nad otse rõõmustavad, et seltsimees Goethel nii hästi on läinud, ja loodavad, et nende mõjukas “onu Weimaris” ka neid ei unusta ja neid enesega kaasa haljale oksale upitab. Ja nüüd langebki soe “tungi ja tormi” rahesadu vürstikoja peale: Goethe sõbrad jooksevad Weimarisse murdu kokku, et ka oma osa saada.

Esimesena jõuab pärale sümb. kevadvoolu nimega ― Lenz. Ta sõidab Weimari, asub “Elevandi” võõrastemajasse ja poetab end Goethe abiga “kõrgematesse sfääridesse”. Tõsise boheemlasena armastab ta väga kohvijutte, peksab keelt, mis kusagil kuuleb, kannab teisal edasi ning sünnitab skandaali skandaali peale. Asi läheb Goethele sedavõrd piinlikuks, et ta seltsimees Lenzi maalt välja saatmiseks isiklikult orderi välja nõutab. Ja kuna see jumalik poeet ilma kopikata Weimari on tulnud ja siin kolm kuud elanud, maksab hertsog ta hotelliarve ning annab reisiraha, muud kui, kallis inimene, pane nüüd pillid kotti ja kao mu riigi piiridest.

Veel pole vaene Lenz maalt välja saadetud, kui juba ilmub teine tormi ja tungi “rahetera” ― Klinger. See on sama Klinger, kelle näidend “Tormi ja tungi” nime all ilmus, millega ta kogu noorkirjanikkude-pere ristiisaks sai. Kui ta oma revolutsioonilise hingega Weimari jõudis, seletas ta, et on tulnud selleks, et “südametunnistust vaikima panna, täielikult anduda saatuse voogudele ja rõõmude nautimisele”. Seda pidi nüüd “onu Goethe” võimaldama.

Klinger asub samuti “Elevanti”, kus ta Lenzi ja Wielandi eest leiab. Goethe majas tutvuneb Klinger prints Konstantiniga ja jääb ta külge kui pigi rippuma. “Tema juures võin ma süüa, kunas ma tahan,” kiitleb Klinger oma suursugu suhetega. Klingeri tormid ja tungid on õige lähedalt alkoholiga seotud ning ta meelitab ka “seltsimees” Konstantini sedavõrd pummeldama, et prints liigjoomisest haigeks jääb. Alalises rahapuuduses müüb Klinger kõik oma asjad maha ja kuna tema hullud romaanid Weimari tütarlastega pinna palavaks kütavad, põgeneb ta viimaks sellelt “tõotatud” maalt.

Samal ajal kirjutab komponist Kayser Zürichist, temal olevat ka nõu Weimari tulla. Sõpradest tüdinen. Goethe pidi talle kirjutama ja teda paluma, ometi ilusasti Zürichi paigale jääma: “Ma kannan sind ikka südames. Saada mulle sagedasti midagi oma töödest! Jää rahulikult Zürichi! Kui vagusad olete, aidatakse teid ka.”

Klinger tuleb mõne aja pärast uuesti Weimari, temaga kaasas on Christoph Kauffmann, miski scharlatan, kes prohveti ja usumehe osas üles astus. Ta oli 22 aastat vana, kandis pikki juukseid, apostlilikku habet, rohel. püksa ja punast vammust ning rind oli tal alati nabani paljas. Armastas jala käia, kepp käes ja vabakaap peas ning tundis eneses kutset ja andi maailma ümber luua. Nimetas end Jumala verikoeraks, kes kõrgema jälgi ajab, oli vabamüürlane, kavatses kasvatusasutusi rajada, laskis end oma roheliste pükste ja nabaniulatava dekolteega Weimari õueringkondadesse sisse poetada, vaimustas Caroline Herderit, kandis laimujutte ühest kohast teise, sünnitas skandaale, ning toimetati hiljem teiste “tormi ja tungi”-meeste kombel maalt välja.

Weimarisse “juuri ajama” jäi ainult Goethe ja need tema sõbrad, kes enesele vastavad kojakombed omandasid.

Milli Mallikas

(Allikas: Vaba Maa, 6. jaan. 1923 (nr 5), lk 2.)

On ju kahtlemata üpris köitev lugeda “tormi ja tungi” autorite tegemistest Weimaris mõlgutusi, mille on umbes 90 aastat tagasi kirja pannud üks eesti kirjanik, tollal 39-aastane Hugo Raudsepp (1883–1952) alias Milli Mallikas. Et mõlgutustes võetakse jutuks ka Tartust pärit Jacob Michael Reinhold Lenz (1751–1792) ja hilisem Tartu ülikooli kuraator Friedrich Maximilian Klinger (1752–1831), on eriti köitev. Harvad on need juhud, kus mõni eesti kirjanik on ennast neis peegeldanud. Kirjeldatud sündmuste faktitäpsus ei puutu siinkohal asjasse. Ah jaa, luuletus, mille algusrida Raudsepp tsiteerib, on muidugi Gustav Suitsu “Noorte laul” (1905). V.A.

Teise tõlkevõistluse tulemused teada

23 Dec

Eesti Goethe-Selts koostöös Tartu Saksa Kultuuri Instituudi ja Tallinna Goethe Instituudiga korraldas teise tõlkevõistluse. Kui kaks aastat tagasi toimunud esimesel tõlkevõistlusel võisid osaleda ainult keskkooli- ja gümnaasiumiõpilased, siis tänavu olid võistlusel osalema oodatud juba ka tudengid. Ühtekokku laekus kümme tõlketööd (3 üliõpilaselt ja 7 õpilaselt). Tulemused kuulutati välja 18. detsembril 2014 Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saalis. Seejärel mindi ühiselt Genialistide Klubisse, kus vaadati Tartu Üliõpilasteatri lavastust „HOT!“, mis oli valminud Jacob Michael Reinhold Lenzi näidendi „Inglane“ („Der Engländer“, 1777) järgi Kalev Kudu käe all. Tänavuse tõlkevõistluse võitsid üliõpilastest Silva Lilleorg (Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia doktorant) ja kooliõpilastest Ida Maria Orula (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, 11. kl). Mõlemad esitasid konkursile Carl Gustav Jochmanni esseede tõlked. Ära märgiti Anneliis Rea (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, 11. kl), kes esitas võistlusele Elisa von der Recke omaeluloolise teksti tõlke. Pärnu õpilaste juhendaja oli nende saksa keele õpetaja Epp Suigusaar. Tallinna Goethe Instituudi eriauhinna – Langenscheidti sõnaraamatu – said Anneliis Rea ja samuti Elisa von der Recket tõlkinud Kätriin Juhandi (Tallinna Kadrioru Saksa Gümnaasium, 11. kl; õpetaja Ülle Urm). Žürii (Tiina Paesalu, Ülo Matjus, Liina Lukas, Kairit Kaur, Tiina-Erika Friedenthal, Vahur Aabrams) tõstis esile ka Hanna-Lisett Lubi (Tartu Jaan Poska Gümnaasium, 11. kl, õpetaja Taimi Oidjärv) August von Kotzebue näidendikatke tõlget. Silva Lilleorg ja Ida Maria Orula said preemiaks reisi Weimarisse Goethe-Seltsi aastakoosolekule, mis leiab aset tuleva aasta maikuus. Parimad tõlked on kavas lähiajal trükis avaldada. Loe tõlkevõistluse kohta ka: Raimu Hanson, „Goethe-Seltsi tõlkevõistluse võitsid doktorant ja gümnasist“ (Tartu Postimees, 22. dets. 2014); Veste Roosaar, „Pärnu neiud olid tõlkevõistlusel tublid“ (Pärnu Postimees, 6. jaan. 2015); Vahur Aabrams, „Goethe-seltsi tõlkevõistluse võitjad sõidavad Weimarisse“ (Õpetajate Leht, 12. jaan. 2015).