Teresõnad Weimarist

15 Jun

Viimasel Eesti Goethe-Seltsi tõlkevõistlusel edukalt osalenud Iris Sildnik ja Charlotte Karniol jagavad oma muljeid, mida pakkus auhinnareis Weimarisse, kus peagi, homme, jõuab lõpule ülemaailmne Goethe-seltside üldkogu (12.–16. VI 2019). Iris ja Charlotte kirjutavad Weimarist:

“Weimar võttis meid vastu sooja päikese ja kuumade ilmadega. Veetsime kolm päeva Goethe, Schilleri, Nietzsche ja veel hulga saksa suurkujude radadel. Lisaks Goethe-seltside üldkogu raames toimunud üritustele külastasime muuseume ja nautisime kaunist linna. Jõudsime ka teatrisse ja Belvedere lossi. Weimar on küll väike linn, kuid kultuuri otsast otsani täis. Et kõik ära vaadata, läheks veel mitu päeva. Loodame, et meil on veel võimalust seda armsat kohta külastada.”

Ja Charlotte lisab veel mõne rea, kirjutades nõnda:

“Kokku oli tulnud palju innustunud huvilisi, et mõtiskleda Goethe “West-Östlicher Diwan’i” üle, mille ilmumisest on möödas 200 aastat. Peeti mitmeid loenguid ja arutelusid. Goethe hõngu oli ka muidugi väljaspool konverentsi — kõndides Weimari munakivisillutatud teedel võis nii mõnelgi pool kohata kirjanikku. Teele jäid näiteks Goethe muuseum, tema aiamaja, ausammas ja palju muud. Põnev oli ka võtta aeg maha pargis, nautida ilusat ilma ja imekaunist loodust. Reis Weimarisse oli hariv, huvitav ja vahva kogemus!”

Need juunikuised reisimuljed sobib lõpetada ühe luuletusega Goethe kogust “Lääne–ida diivan” Eesti Goethe-Seltsi liikme Ain Kaalepi tõlkes 1995. aastast. See on tsüklist “Tefkir Name” (“Vaatluste raamat”).

“Auväärt on teresõna tundmatult!
Nii kui healt sõbralt kostku sulle see.
Ei pikka juttu — nägemiseni
teil tuleb jätta teineteist, kui taas
tee itta sind ja läände teda viib.
Kui palju aastaid hiljem kohtute,
ühtäkki küllap hüüatate nii:
“Näe teda! Samas kohas!” — otsekui
nii mitut päevateed küll maal, küll veel,
nii mitut pööripäeva polnukski.
Aeg vahetada saadud varasid!
Uut liitu kinnitagu vana usk.
On esmateresõna kulda väärt,
seepärast austa iga tervitust.”

Iris Sildnik ja Liina Lukas Belvedere lossi ees 14. juunil 2019.

Advertisements

Neljanda tõlkevõistluse tulemused

1 Apr

Lõpule on jõudnud Eesti Goethe-Seltsi korraldatud tõlkevõistlus, mis toimus juba neljandat korda. Osaleda võisid, nagu ikka, kooliõpilased ja tudengid. Saksa keelest eesti keelde tõlkimiseks oli võistluse žürii välja pakkunud neli valikut ilukirjanduslikke tekste nelja baltisaksa autori sulest.

Üliõpilaste arvestuses võitis seekordse tõlkevõistluse Piret Kivi, eesti ja soome-ugri keeleteaduse 1. aasta tudeng Tartu Ülikoolist. Ta eestindas kaks pala estofiili Dr. Bertrami (Georg Julius von Schultzi) mälestustest „Baltische Skizzen“. Teise koha sai Tartu Ülikooli saksa keele ja kirjanduse 1. aasta üliõpilane Charlotte Chrisabel Karniol, kes tõlkis katkendi Tartu kirjaniku Else Hueck-Dehio jutustusest „Tipsys sonderliche Liebesgeschichte“ (1956). Äramärkimist leidis ka Leipzigi Ülikooli ajaloo ja slavistika 3. kursuse tudeng Kalev Gustav Keert, kes tõlkis kolm pala Tallinnas sündinud frankfurtlaselt Robert Gernhardtilt (1980. ja 1990. aastatest).

Kooliõpilastest võitis esikoha Iris Epp Sildnik, kes tõlkis Tartu kirjamehe ja maletaja Andreas Ascharini kolm pala teosest „Schach-Humoresken“ (1894). Teise koha sai Merilin Maass, kes tõlkis katkendi juba mainitud Hueck-Dehio jutustusest, ära märkimist leidis ka Gernhardti tekste tõlkinud Richard Ester. Kõik kolm õpivad Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis Epp Suigusaare käe all.

Võistlus kuulutati välja 2018. aasta sügisel, tööde esitamise tähtajaks oli määratud 28. veebruar 2019. Auhinnad anti üle Tartu Saksa Kultuuri Instituudi Goethe toas 30. märtsil 2019. Parimad tõlked ilmuvad, nagu ikka, ajakirjas Akadeemia. Võitjaid ootab eelseisval suvel sõit ülemaailmsele Goethe-seltside üldkogule, mis toimub 12.–16. juunini 2019 Saksamaal Weimaris.

Eesti Goethe-Selts tänab kõiki tõlkevõistlusel osalejaid.

Toimub uus Eesti Goethe-Seltsi tõlkevõistlus

11 Aug

Eesti Goethe-Selts koostöös Weimari Goethe-Seltsi ja Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga kuulutab välja järjekordse tõlkevõistluse tudengite ja gümnaasiumiõpilaste seas.

Esimene Eesti Goethe-Seltsi tõlkevõistlus toimus 2012. aastal ja keskendus Johann Wolfgang Goethe loomingule. Käesoleva, juba neljanda tõlkevõistluse keskmes on humoristlik kirjandus, mida esindavad Dr. Bertram, Andreas Ascharin, Robert Gernhardt ja Else Hueck-Dehio — kõik baltisaksa autorid või vähemalt baltisaksa juurtega autorid.

„Raskuse vaimu“ ei kanna neist kirjanikest ükski.

Reeglid:

1) Tõlkija valib tõlkimiseks ühe allpool loetletud tekstidest (valik 1, 2, 3 või 4) ning tõlgib eesti keelde kõik vastavas pdf-manuses olevad saksakeelsed tekstid.

Valik 1: Dr. Bertrami kaks pajatust „Erinnerungen an die Domschule“ ja „Meine Tanten“ (lisatud failis lk-d 81–85 ja 151–160).

(Allikas: Dr. Bertram. Baltische Skizzen. 5. neu ausgewählte Auflage. Hamburg-Hamm: Harry v. Hofmann, 1962.)

Valik 2: Andreas Ascharini kolm vestet „Aus meinen Schach-Lehrjahren“, „Der Schachgigerl“ ja „Vom Wesen des Schachspieles“ (kogu lisatud fail).

(Allikas: Ascharin, A. Schach-Humoresken. Riga: Verlag von Jonck & Poliewsky, 1894.)

Valik 3: Robert Gernhardti kolm lühipala: „Wahrhaftiger Bericht über das Berühmtwerden“, „Mein Buch, dein Buch“ ja „Wege zum Ruhm“ (lisatud failis lk-d 207–209, 279–284, 301–304).

(Allikas: Gernhardt, Robert. Das große Lesebuch. Hrsg. von Kristina Maidt-Zinke. Frankfurt/Main: Fischer, 2017.)

Valik 4: Kaks katkendit Else Hueck-Dehio jutustusest „Tipsys sonderliche Liebesgeschichte“ (lisatud failis lk 5–13 (algusest kriipsuni) ja lk 42–54 (kriipsust kriipsuni)).

(Allikas: Else Hueck-Dehio. Tipsys sonderliche Liebesgeschichte. Eine Idylle aus dem alten Estland. Heilbronn: Eugen Salzer-Verlag, 1961.)

TÕLKEVÕISTLUSE TEKSTID ALLALAADIMISEKS:

goethe_tolkevoistlus_2019_1_bertram

goethe_tolkevoistlus_2019_2_ascharin

goethe_tolkevoistlus_2019_3_gernhardt

goethe_tolkevoistlus_2019_4_hueck_dehio

2) Tõlge tuleb esitada 28. veebruariks 2019. See tuleb saata e-kirja manusena rtf- või Wordi-vormingus võistlustööde vastuvõtjale Kairit Kaurile e-posti aadressil: kairit.kaur@gmail.com.

3) Tõlked tuleb varustada osalejat tähistava märksõnaga. Peale märksõna esitatud tõlke dokumendis muid viiteid osaleja isikule olla ei tohi. Oma isikuandmed (nimi, kool/klass/saksa keele õpetaja, ülikool/eriala/kursus, telefoninumber) esitab osaleja koos end tähistava märksõnaga e-kirjas Kairit Kaurile.

NB! Võistlustöid otse žüriiliikmetele saata ei ole lubatud.

4) Tõlge tuleb teha iseseisvalt, kuid kasutada võib sõnaraamatuid ja kommentaariume. Kui kasutatakse tekstikatkeid teiste tõlkijate töödest, tuleb neile selgelt viidata reaaluses viites (autor, pealkiri, tõlkija, ilmumiskoht ja -aeg, leheküljed).

5) Tõlkeid hindab žürii koosseisus Liina Lukas, Ülo Matjus, Vahur Aabrams, Tiina-Erika Friedenthal, Liina Sumberg ja Tiina Paesalu. (Žürii lõplikus koosseisus võib tulla veel muudatusi.)

6) Peaauhinnaks on sõit ülemaailmsele Goethe-seltside üldkogule, mis toimub 12.–16. juunini 2019 Saksamaal Weimaris. Seal on kavas kultuuriprogramm ja väljasõidud, samuti teaduskonverents, mis on seekord pühendatud Goethe teosele „Lääne–ida diivan“ („West-östlicher Divan“, 1819/1827).

Peaauhinna saajaid on kaks — kummagi vanuserühma parim. Seni on parimad tööd ilmunud ajakirjas Akadeemia, loodetavasti ilmuvad selgi korral.

AUTORITE JA TEKSTIDE KOHTA

Dr. Bertram
Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja pojana sündinud, Tartumaal Torma pastoraadis kasvanud, Tallinna toomkoolis käinud ja Tartu ülikoolis arstiteadust õppinud Dr. Bertram ehk kodanikunimega Georg Julius (von) Schultz (1808–1875) on eesti kirjandus- ja kultuurilukku läinud eelkõige kui mees, kes kutsus üles eestlastele eepost looma (1839. aastal Õpetatud Eesti Seltsis peetud kõnes: „Anname rahvale eepose ja ajaloo ja kõik on võidetud!“) ja kes viis lõpule eesti rahvuseeposeks kujunenud „Kalevipoja“ tõlkimise saksa keelde. Ta oli, kui Peeter Oleski määratlust kasutada, „eepose ideoloogia sõnastaja“. Baltikumi saksa lugejaskond tundis Dr. Bertramit kui kohalikule elule keskendunud humoristlikku jutuvestjat, kelle õhulised, kuid mitte eales kerglased tekstid on hästi loetavad ja seejuures etnograafilise väärtusega. Estofiilse Dr. Bertrami peateosest, Baltikumis omal ajal ülipopulaarsetest „Balti visanditest“ („Baltische Skizzen“), mis hakkasid ilmuma 1852. aastal, on seni eesti keelde tõlgitud kahjuks ainult üksikuid osi. Ehkki Dr. Bertrami loomingus leidub ka lausa eestikeelseid tekste, ei ole eesti lugejad teda tänaseni päris omaks võtnud. Tõlkimiseks valitud kaks teksti pärinevad „Balti visandite“ koolipoisi-aastate („Schülerjahre“) osast (toomkoolis õppis Dr. Bertram aastatel 1823–1826).

Andreas Ascharin

Luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija Andreas Ascharin (1843–1896), kelle nime võis vähemalt tema varases lapsepõlves kirjutada ka kujul Andrei Ašarin, sündis Pärnus vene rahvusest voorimehe pojana ja ristiti õigeusu kirikus. Tema luteriusuline ema Louise võis olla eesti juurtega. Kaotanud varakult isa, kasvas Andreas Ascharin Tartus Ülejõel Peterburi tänaval (tänapäeval Narva mnt) ema ja kasuisa, parkalmeister Johann Andreas Emmerichi saksakeelses käsitööliseperes. Tartus sai ta ka hariduse: Tartu gümnaasiumis ja ülikoolis, kus õppis matemaatikat ja õigusteadust. Ta töötas mõne aasta Peterburis ajakirjanikuna sealsete saksakeelsete ajalehtede juures, siis 1879. aastast kuni oma surmani elas Riias, kus töötas Aleksandri ja Lomonossovi gümnaasiumis saksa keele ja kirjanduse õpetajana. Juba Tartu gümnaasiumis õppimise ajal (1858–1864) tärkas Ascharinis huvi male vastu, hiljem sai temast silmapaistvamaid maletajaid Baltimail Friedrich Amelungi (1842–1909) kõrval. Riia Maleliidu esimees Ascharin oli ka maleteoreetik ja kasutas male teemat ka oma kirjandusloomingus. Kesksel kohal on male, malemäng ja maletajad tema jutukogus „Schach-Humoresken“ (Riia, 1894), kuhu koondatud õhulised ja autobiograafilised palad (vested) olid suuremalt jaolt ilmunud mõni aasta varem Riia ajalehe Rigaer Tageblatt följetoniosas. Sellest jutukogust pärinevad ka tõlkimiseks valitud kolm teksti.

Robert Gernhardt
Suurema osa oma elust Maini-äärses Frankfurdis elanud Robert Gernhardti (1937–2006) võib pidada ilmselt tuntuimaks Eestist pärit saksakeelseks nüüdiskirjanikuks. Maalikunstniku ja filoloogi haridusega Gernhardt viljeles väga vormivirtuoosset luulet, mis on tihti humoristlik, kirjutas aga ka proosat (muu hulgas esseesid) ja tegi karikatuure. Ta oli satiiriliste kirjanike ja kunstnike rühmituse Neue Frankfurter Schule asutajaid 1979. aastal, palju tema tekste ilmus rühmituse ajakirjas Titanic — mis on praegu suurimaid saksakeelseid satiiriajakirju. Sündinud oli Robert Gernhardt Tallinnas Tartu maakonnast Kambjast pärit juristi peres. Pere oli kirjandusega väga tihedalt seotud: Robert Gernhardti emapoolne vanaisa Arthur Ströhm (1863–1945) oli tuntud raamatukaupmees, muu seas Tallinna kuulsa raamatupoe Kluge & Ströhm kaasomanik. 1939. aasta sügisel lahkusid Gernhardtid ja Ströhmid baltisakslaste Eestist ümberasumise käigus Saksamaale. Robert Gernhardti pärjati tema eluajal arvukate kirjandusauhindadega (Bertolt Brechti auhind 1998, Heinrich Heine auhind 2004 jne), seejuures on teda saatnud ka suur publikumenu — eriti tema luulelooming on tänapäeval Saksamaal hästi tuntud ja, mis oluline, väga armastatud. Ja paljugi tema loomingust on alles avastamata. Tõlkimiseks valitud kolm Gernhardti teksti on pärit aastatest 1983, 1987 ja 1999.

Else Hueck-Dehio
Tartus sündinud ja kasvanud Else Hueck-Dehio (1897–1976) oli üks menukamaid baltisaksa naiskirjanikke. Tema isa oli Karl Dehio, Tartu Ülikooli meditsiiniprofessor ja saksakeelse Tartu ülikooli rektor 1918. aastal, ja ema Elsbeth, eestlane — Hugo Treffneri vennatütar. Ta õppis Tartus Horni tütarlastekoolis. 1918. aastalt läks ta kahe vanema õega pakku Saksamaale, kus asus elama Berliini. Seal omandas ta meditsiiniõe kutse ja töötas haiglas. 1920. aastal abiellus ta Tallinnast pärit Richard Hueckiga, kes oli vabrikant Vestfaalis Lüdenscheidis. Hiljem elas ta Ülem-Baieris Murnaus. Juba lapsest saati kirjutas Else Hueck-Dehio luuletusi, esimesed neist ilmusid 1919. aastal Berliinis. 1930. aastate keskpaigast alates avaldas ta proosat: jutustusi, noorsooraamatuid ja romaane, milles liikus mõttes sageli tagasi koduseile Baltimaile. Tema raamatute trükiarv ületas juba tema eluajal kaks miljonit eksemplari. Eesti keelde on temalt seni jõudnud vaid 1955. aastal ilmunud romaan „Kallis Renata“ (ek 2001, tlk Pille Toompere), milles on juttu Tartu saksa koolitüdruku Renata Jalleri elust. Siin tõlkimiseks valitud lõigud pärinevad Else Hueck-Dehio jutustusest „Tipsys sonderliche Liebesgeschichte“ (esitrükk 1956), mis on tema tekstidest üks populaarsemaid ja millest ilmub uustrükke tänapäevalgi. See on lugu Eestimaal kasvavast tütarlapsest Marie-Gabriele von Ilgaferist, hüüdnimega Tipsy, kelle lapsepõlve ja selle vempude kirjeldusega jutustus algab (esimene tõlgitav lõik lk 5–13, s.o algusest kriipsuni). Järgmine lõik pärineb viis aastat hilisemast ajast, kui Tipsyst on sirgunud 17-aastane neiu. Ta on on esmakordselt kutsutud ballile — tema sõbratar Fee on abiellumas ja Tipsy on palutud pruutneitsiks. Sõbratari pulma eelne päev võtab aga õhtu saabudes kummalise pöörde (teine tõlgitav lõik lk 42–54, s.o kriipsust kriipsuni). Veidralt alanud armastuslugu jõuab mõningate keerdkäikude järel õnnelikult abieluranda.

Tulekul balti kirjakultuuri sümpoosion valgustusaja teabevahendusviisidest

1 Sep

Eesti-saksa akadeemilise nädala Academica raames toimub 4. – 6. septembrini 2017 Tartus IX rahvusvaheline Balti kirjakultuuri sümpoosion “Medien der Aufklärung. Aufklärung der Medien” ehk “Valgustusajastu meediumid”.

Kolmepäevasel interdistsiplinaarsel sümpoosionil arutletakse valgustusaja teabevahendusviiside üle — süvenetakse tänapäeva infoühiskonna juurtesse.

Valgustusajal kujunes välja meediamaastik ehk avalikkus tähenduses, mida tänapäevalgi hästi tunneme. Valgustuse levides ühiskonna järjest laiemas spektris ei piisanud enam ka talurahva hulgas senisest pärimuslikust, suulisest teabevahendusest. Infoühiskond eeldas kirjaoskust, sel viisil teadmiste omandamine ja vahendamine lakkas olemast elitaarse respublica litteraria eesõigus.

Lugema õppimine ja loetu üle (kirjalikult) arvamuse avaldamine oli uudne kommunikatsioonivorm. See muutis seniseid teadmise vahendamise kanaleid ja sünnitas juurde uusi: entsüklopeedia, ajakirjandus, kaasaegne romaan jpm.

Ka Baltikumis, mida tunti tollal Vene tsaaririigi saksa Läänemereprovintside nime all, kujunesid välja uut tüüpi suhtlusvõrgustikud. Tekkisid vabamüürlaste loožid, seltsid, klubid, lugemisseltsid, laenuraamatukogud, teatrid, sündis ajakirjandus ja kirjanduselu. Baltikum oli osa Euroopa valgustuse suhtlusruumist.

On arvatud, et Baltikumile omapärane “poolitatud valgustus” seondus mõneti rohkem kui mujal Euroopas kolonialismi ja etnilise domineerimise problemaatikaga. “Rõhtne”, saksakeelne “õpetatud” valgustus ristus Baltikumi ühiskonna hierarhias “vertikaalselt” suunduva “rahva”valgustusega, selle “rahva”keelse valgustuse vahendajateks olid saksa emakeelega (resp. saksakeelse hariduse omandanud) haritlased (enamasti luteri pastorid) ja põhiadressaadiks oli “mittesaksa” talurahvas — eestlased ja lätlased. Sotsiaalsed ja keelelised piirid langesid tollases Baltikumis suuresti kokku, keel tingis erilised meediumid ja adressaatmudelid.

Sümpoosioni korraldajadeks on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut ning maailma keelte ja kultuuride kolledž, töökeelteks on saksa ja inglise keel.

Sümpoosioni avamine toimub 4. septembril Tartu Ülikooli aulas (kell 17.00–19.30). Järgnevatel päevadel, 5. ja 6. septembril, peetakse ettekanded Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis nr 128 (ettekannete algus mõlemal päeval kell 9.00, ettekannete kokkuvõte ja sümpoosioni lõpetamine 6.IX kell 18.45).

Lähemalt vaata sümpoosioni kohta Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži kodulehel. Programmi ja ettekannete lühikokkuvõtted leiad sümpoosioni kodulehelt.

Kontakt: Liina Lukas (liina.lukas@ut.ee), Silke Pasewalck (silkep@ut.ee).

Sümpoosion toimub üheaegselt rahvusvahelise suvekooliga “Balti valgustus ja selle pärand” (“Die baltische Aufklärung und ihr Erbe”, 28. VIII. – 9.IX 2017 Riias ja Tartus).

Eesti Goethe-Seltsi liikmed peavad viis ettekannet:

– Tiina-Erika Friedenthal: “Das Theater als Medium der Aufklärung” (5.IX)
– Kairit Kaur: “Zur Rezeption der englischsprachigen Kultur in deutschbaltischen Zeitschriften der Aufklärung” (5.IX)
– Liina Lukas: “Medien der literarischen Kommunikation im Baltikum um 1800: das Feld im Feld” (5.IX)
– Silke Pasewalck: “Übersetzung als Medium der baltischen Aufklärung — am Beispiel von Schillers Ode “An die Freude” und deren Rezeption im Baltikum” (5.IX)
– Aira Võsa: “Aufklärungstheologie in Druckmedien der Baltischen Provinzen Russlands” (6.IX)

Selgusid kolmanda tõlkevõistluse tulemused

28 Mar

Eesti Goethe-Selts koostöös Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga korraldas juba kolmandat korda tõlkevõistluse. Kui esimesel, 2012. aastal peetud tõlkevõistlusel võisid osaleda ainult kooliõpilased, siis nüüd olid nii nagu juba teiselgi korral, 2014. aastal, oodatud osalema ka tudengid. Teist korda järjest olid tõlkimiseks välja pakutud tekstid valitud baltisaksa autorite loomingust. Ühtekokku laekus kaheksa tõlketööd (6 üliõpilaselt ja 2 õpilaselt). Tulemused tehti teatavaks 25. märtsil 2017 Tartu Saksa Kultuuri Instituudi Goethe toas.

Tänavusel tõlkevõistlusel läks üliõpilaste arvestuses esikoht jagamisele. Võitjateks kuulutati Silva Lilleorg (Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia doktorant), kes oli võitnud tõlkevõistluse ka 2014. aastal, ja Liis Kägu (Tartu Ülikooli tõlkeõpetuse magistrant). Mõlemad olid tõlkinud katkendi Siegfried von Vegesacki Tartu-ainelisest jutustusest „Jaschka und Janne“ (1965). Žürii (Vahur Aabrams, Tiina-Erika Friedenthal, Liina Lukas, Ülo Matjus, Tiina Paesalu ja Liina Sumberg) tõstis esile ka tõlkeid, mille olid esitanud Marin Jänes (Tallinna Ülikooli saksa keele õpetaja eriala magistrant) ja Laura Lahesoo (Müncheni Tehnikaülikooli informaatika üliõpilane). Nemad olid tõlkinud katkendi Manfred Kyberi esseest „Neues Menschentum“ (1949). Kooliõpilased, kes olid valinud tõlkimiseks kimbu baltisaksa suulist jutustamistraditsiooni esindavaid humoristlikke tekste (nn Pratchen), said ergutusauhinnaks „Fausti“ Ants Orase tõlkes ja muuseumipileti.

Liis Kägu ja Marin Jänes said preemiaks reisi Saksamaale Weimarisse rahvusvahelise Goethe-Seltsi aastakoosolekule, mis leiab aset juunikuus. Parimad tõlked on kavas avaldada ajakirjas Akadeemia.

Kolmas tõlkevõistlus alaku!

16 Jan

Eesti Goethe-Selts koostöös Weimari Goethe-Seltsi ja Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga kuulutab välja tõlkevõistluse gümnaasiumiõpilaste ja tudengite seas.

Kolmas Eesti Goethe-Seltsi tõlkevõistlus on pühendatud 20. sajandi baltisaksa kirjandusele. Tõlkimiseks on valitud terviktekstid või tekstikatkendid baltisaksa kirjanduse paremikust.

Siegfried von Vegesack on tuntud eeskätt oma romaanitriloogiaga Balti tragöödia, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Manfred Kyberit teatakse peamiselt tänu tema allegoorilistele loomajuttudele, mis võisid kuuluda 1920. ja 1930. aastatel ka eestlaste lugemislauale. Baltisakslasi seob eestlastega huumorisoon. Baltisaksa anekdoodid ehk Pratchen on baltisaksa jutuvestmistraditsioon, millest pakume samuti kimbukese tõlkimiseks.

Reeglid:

1) Tõlkija valib tõlkimiseks ühe järgnevatest tekstidest või tekstikatkenditest ning tõlgib eesti keelde kõik vastavas pdf-manuses olevad saksakeelsed tekstid.

Valik 1: S. von Vegesacki „Jaschka und Janne“, peatükid III–V (lisatud failis lk 19–34)
Valik 2: M. Kyberi „Neues Menschentum“, peatükk „Technik und Wirtschaft“ (lisatud failis lk 93-106, kuni märgitud kohani)
Valik 3: Baltisaksa lood (Pratchen) (13 lugu, 6 lk)

TÕLKEVÕISTLUSE TEKSTID ALLALAADIMISEKS:

goethe_tolkevoistlus_2017_s_von_vegesack_jaschka_ja_janne
goethe_tolkevoistlus_2017_m_kyber_technik
goethe_tolkevoistlus_2017_baltische_pratchen

2) Tõlge tuleb esitada 6. märtsiks 2017. See tuleb saata e-kirja manusena rtf- või Wordi-vormingus võistlustööde vastuvõtjale Kairit Kaurile e-posti aadressil: kairit.kaur@gmail.com

3) Tõlked tuleb varustada osalejat tähistava märksõnaga. Peale märksõna esitatud tõlke dokumendis muid viiteid osaleja isikule olla ei tohi. Oma isikuandmed (nimi, kool/klass/saksa keele õpetaja, ülikool/eriala/kursus, telefoninumber) esitab osaleja koos end tähistava märksõnaga e-kirjas Kairit Kaurile.

NB! Otse žüriiliikmetele võistlustöid saata ei ole lubatud.

4) Tõlge tuleb teha iseseisvat, kuid kasutada võib sõnaraamatuid ja kommentaariume. Kui kasutatakse tekstikatkeid teiste tõlkijate töödest, tuleb neile selgelt viidata reaaluses viites (autor, pealkiri, tõlkija, ilmumiskoht ja -aeg, leheküljed).

5) Tõlkeid hindab žürii koosseisus Liina Lukas, Ülo Matjus, Tiina Paesalu, Vahur Aabrams, Tiina-Erika Friedenthal ja Liina Sumberg.

6) Tulemused kuulutatakse välja 22. märtsil 2017.

7) Võistluse peaauhinnaks on sõit Weimarisse ülemaailmsele Goethe-seltside üldkogule 7.–10. juunini 2017. Kogunemist raamib laialdane kultuuriprogramm ja väljasõidud ning teaduskonverents, mis on seekord pühendatud maailmakirjandusele. Peaauhinna saajaid on kaks — kummagi vanusegrupi parim. Auhindu tuleb rohkemgi. Parimad tööd on traditsiooniliselt ilmunud ajakirjas Akadeemia.

AUTORITE JA TEKSTIDE KOHTA

Siegfried von Vegesack

Siegfried von Vegesack (1888–1974) on üks tuntumaid baltisaksa kirjanikke. Pärit Lätimaalt Lobergi mõisast (sks k Blumbergshof), omandas ta gümnaasiumihariduse Riias, alustas ülikooliõpinguid 1912–1914 Tartus, jätkas neid Saksamaal ja rajas endale hiljem kodu Baierimaal. Ta kirjutas paljudes žanrites (luulet, näidendeid, vesteid, lühijutte, reisikirju), tema peateoseks on romaanitriloogia Balti tragöödia (1933–1935, eesti keeles 2009, tlk Tiiu Relve), kujunemis- ja põlvkonnaromaan, mis käsitleb baltisaksa identiteeti. 1965. aastal avaldatud jutustus Jaschka und Janne on lugu majoraatmõisa pärijast Jaschkast, „kelle suhe väikese eesti õmbleja Jannega tekitas ärevust ja tulist pahameelt kogu linnas“ (Vegesack 1965: 11). Vegesack vaatab siin tagasi Tartu üliõpilaselule enne Esimest maailmasõda, vaagides ühtlasi baltisakslaste ja eestlaste suheteid Nõukogude okupatsioonini välja.

Manfred Kyber

Manfred Kyber (1880–1933) veetis oma lapsepõlve Riia lähistel Paltmale (sks k Paltemale) mõisas. Ta käis Riia gümnaasiumis ja õppis Peterburi ja Leipzigi ülikoolis filosoofiat. Ülikooliõpingute katkestamise järel tutvus ta mitmete saksa kunstnike ja kirjanikega ning hakkas ise kirjutama lastejutte ja näidendeid. 1911. aastal tutvus ta Rudolph Steineriga, kelle antroposoofiline mõtteviis teda mõjutas. 1915. aastast kuulus ta Berliini loomakaitseseltsi juhatusse. Pärast lühikest viibimist Riias 1918–1919, kus ta tegutses kabaretisti ja saksa rahvateatri juhina, elas ta Lõuna-Saksamaal, kus pidas oma maailmavaate tutvustamiseks loenguid rahvaülikoolides. 1923. aastast alates elas ta Heilbronni lähistel Löwensteinis (Baden-Württemberg), kus tänapäeval asub kirjaniku majamuuseum. Siin jätkas ta kirjanduslikku tegevust, eriti tuntud on tema loomajutud. 1930. aastal omistati talle Genfis asuva rahvusvahelise humanitaarse loomasõprade büroo loomakaitseauhind. Oma mõtteviisi võttis ta kokku 1933. aastal valminud pikas essees Neues Menschentum (ilm. 1949), milles hoiatab, et kaasaegset Lääne tsivilisatsiooni ootab peagi katastroof, kui inimkond ei suuda üle saada oma ühekülgsusest, mis on tema nägemuses tingitud ühest küljest sellest, et ei taheta tunnistada, et elul on ka väga reaalne teispoolne-eetiline mõõde, ja teisalt sideme kaotamisest loodusega, mis väljendub elusolendite, eriti loomade kohtlemises tarbeesemete ja vaid enda vajaduste rahuldamise vahendina. Tõlkimiseks pakume välja tehnikat puudutava lõigu tehnikale ja majandusele pühendatud alapeatükist.

Baltisaksa Pratchen

„Baltlasi on peetud headeks jutustajateks. Balti kirjandust on nimetatud eelkõige ikka jutustamiskunstiks, mida baltlased ise on pidanud selle kirjanduse „patriarhaalseks“ tunnusjooneks. Jutustajana on baltlased kõigepealt lühivormimeistrid. Heitere Geschichten või Pratchen — need on lühikesed anekdootlikud lood, millele on omane soe, südamlik huumor, kerge (enese)iroonia, situatsioonikoomika, ootamatud pöörded. Seda laadi lugusid pandi harva kirja ja nad polnudki selleks mõeldud. Neid jutustati mõnusatel õhtutel kaminapaistel, head jooki juues, sõprade-sugulaste seltsis. Loo endaga sama tähtis oli tema esitus — jutustuse meloodia, tüüpiline balti intonatsioon, kõnemaneer, dialekt. Neid lugusid on kirja panema hakatud alles tagantjärele, kui jutustajaid ja kuulajaidki järjest vähemaks jäi.“ (Allikas: Liina Lukas. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. Tartu-Tallinn: Underi ja Tuglase kirjanduskeskus; Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006, lk 218–219.)

Kontinent Herder silmapiiril: uus balti kirjakultuuri sümpoosion

12 Sep

“Fühle dich in alles hinein – nun allein bist du auf dem Wege, das Wort zu verstehen.”
(J. G. Herder, Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit, 1774)

Kontinent Herder:

Empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ning poliitikas

VIII rahvusvaheline balti kirjakultuuri sümpoosion

24. kuni 26. septembrini 2015 toimub Tartu Ülikoolis rahvusvaheline sümpoosion Johann Gottfried Herderi (1744–1803) kultuuri-, moraali-, ajaloo- ja poliitikafilosoofiast.

Sümpoosion keskendub Herderi sümpaatia [Mitgefühl] ja empaatia [Einfühlung] käsitlustele ning nende tunnetus- ja tundevõimete rollile ja väljendustele inimlikus keele- ja kultuuriloomes, ajalootunnetuses ning ühiskondlikus ja poliitilises interaktsioonis. Sealjuures tulevad lähema vaatluse alla Herderi arusaamad rahvusvahelisest õiglusest ning Euroopast kui kultuurilisest ja poliitilisest ühisruumist ning tema seosed Liivimaa ning Riiaga. Tähelepanu pälvib ka Herderi eriilmeline retseptsioon. Sümpoosioni avaloengu peab prof. Wolfgang Pross (Berni Ülikool).

Sümpoosioni korraldajateks on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut, riigiteaduste instituut ja filosoofia ja semiootika instituut, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ja Eesti Goethe-Selts.

Sümpoosioni töökeeled on saksa ja inglise keel.

Neljapäeval, 24. sept. Lossi tn. 38, ruum 18 (algus kl. 9.00).
Reedel, 25. sept. Jakobi tn. 2, ruum 336 (algus kl. 9.00).
Laupäeval, 26. sept. Lossi tn. 38, ruum 18 (algus kl. 9.00, kokkuvõte kl. 11.30–12.30).

Sümpoosioni programm on siin: Herder_VIII symposium zur deutschbaltischen literarischen Kultur_Tartu_Programm.

Vt sümpoosioni kohta ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kodulehel.